Kauneim linn on Eestis Tartu,
Emajõe kalda peal.
Kes kord käinud seal,
ei sel meelest lä’e
kaunid tunnid Toomemäel.

Kauneim linn on Eestis Tartu.
Ja kui saatus sind on viin’d
ära kaugele, koju viib su tee
ikka Tartu tagasi.

Sinna jäid minu isa ja ema,
sinna jäid minu õde ja vend.
Raskel tunnil Tartu linn meid kutsub –
kätte jõudnud tasumise tund!

Ei me kauem end oodata lase,
võitlus ühine kõiki meid seob.
Me tuleme ja võidame,
„Vanemuises” laulame:

Kauneim linn on Eestis Tartu,
Emajõe kalda peal.
Kes kord käinud seal,
ei sel meelest lä’e
kaunid tunnid Toomemäel.

Kauneim linn on Eestis Tartu.
Ja kui saatus sind on viin’d
ära kaugele, koju viib su tee
ikka Tartu tagasi.

See on nii seatud, et aeg ei peatu,
vaid aina edasi tõttab
ja päevad läevad ja aastad mööduvad.
Ja sul on kiire, on väga kiire,
sa aina kuhugi tõttad.
Ja päeva püüad ja märkamatult
õhtu ongi käes.

Ei, aeg ei peatu, ei, ei.
Ei, aeg ei peatu, ei, ei.

Sa peatu hetkeks ja mõtle veidi
kesk vaikust kiirustamata.
Sest aastad läevad ja päevad mööduvad.
Mis saab, mis tuleb,
kui kaugel oled, kas tead ka kuhu nii tõttad.
Kui ootad veidi, näed,
järele sul jõudnud ongi päev.

Ei, aeg ei peatu, ei, ei.
Ei, aeg ei peatu, ei, ei.

Mis saab, mis tuleb, kui kaugel oled,
Kas tead, kuhu nii tõttad.
Kui ootad veidi, ja seisatud,
siis paremini näed.

Ei, aeg ei peatu, ei, ei.
Ei, aeg ei peatu, ei, ei.

Hetke vaid mõni mälestus kestab,
kuid on neid, mida minna ei lasta.
Küllap siis on meil väga neid vaja,
sest nad leiavad aja, külastavad meid taas.

Hetke vaid mõni mälestus kestab,
kuid on neid, mida minna ei lasta.
Küllap siis meie vajame neid,
sest nad tulevad taas, kas Sa ootad või ei.

Sajab akna taga laia valget lund veel õhtu eel.
Ja ma äkki läbi jäätunud klaasi siis Su silmi näen.
Sina surud vastu külma klaasi suu ja mina ka.
Ja jäälilled kõik me aknaklaasil siis sulavad.

Hetke vaid mõni mälestus kestab,
kuid on neid, mida minna ei lasta.
Küllap siis on meil väga neid vaja,
sest nad leiavad aja, külastavad meid taas.

Hetke vaid mõni mälestus kestab,
kuid on neid, mida minna ei lasta.
Küllap siis meie vajame neid,
sest nad tulevad taas, kas Sa ootad või ei.

Sellest päevast saab nüüd õige mitu lund ja muudki veel.
Tundub nagu oleks toona näinud und ma õhtu eel.
Nüüd mu akna taga ulub jäine tuul ja kurb on meel,
kuigi aken on just nõnda nagu siis lilledes.

Üle vainude valendav aur,
vahulillede udune voodi.
Igaühel on südame laul,
igaühel on see isemoodi.

2x Laa-laa laa-laa-laa-laaa…

Lähen karjateed, karukell käes -
kutsun hiliseid laule ma koju,
ja nad tulevad männikumäelt,
kõige viimane udus veel ujub.

2x Laa-laa laa-laa-laa-laaa…

Minu laule vist teavad siin kõik
udus ripuvad kellukakannud,
kuna kõik nad siit karjamaalt sõid.
Nüüd üks vallatu plehku on pannud!

4x Laa-laa laa-laa-laa-laaa…

Üle vainude valendav aur,
mul on närbunud karukell süles.
Igaühel on siin oma laul
ja ma oma ei leiagi üles.

4x Laa-laa laa-laa-laa-laaa…

Meil merevood on vabad
nii võimsalt kohavad
ja kodupinna metsad
meil vastu mühavad.

Jää vabaks, Eesti meri,
jää vabaks, Eesti pind!
Siis tuisku ega tormi
ei karda Eesti rind.

Jää vabaks, Eesti meri,
jää vabaks, Eesti pind!
Siis tuisku ega tormi
ei karda Eesti rind.

Et kalur merel noota
võiks vabalt vedada
ja rõõmsast laulust põllult
mets vastu kajada.

Jää vabaks, Eesti meri,
jää vabaks, Eesti pind!
Siis tuisku ega tormi
ei karda Eesti rind.

Jää vabaks, Eesti meri,
jää vabaks, Eesti pind!
Siis tuisku ega tormi
ei karda Eesti rind.

Jää vabaks et su voodel
võiks päike särada
ja mustast põllupinnast
veel vili võrsuda.

Jää vabaks, Eesti meri,
jää vabaks, Eesti pind!
Siis tuisku ega tormi
ei karda Eesti rind.

Jää vabaks, Eesti meri,
jää vabaks, Eesti pind!
Siis tuisku ega tormi
ei karda Eesti rind.

Me vahel laiub paarsada kilomeetrit
musta lõhnavat asfaltteed.
Sa oled kivist ja mina olen puust
kuid suuri sõnu kuuleb mõlemate suust.

Ma olen Tartu ja sina oled Tallinn
ma olen Tartu
Ma olen Tartu ja sina oled Tallinn
ma olen Tartu

Jah, minu jaoks su linn on tõesti liiga suur
vaid kaugelt vaadata su poole vist ma julgen
ning sinu jaoks mu linn on kitsas nagu puur
nii kumbki meist siis oma linna jäägu

Ma olen Tartu ja sina oled Tallinn
ma olen Tartu
ma olen Tartu ja sina oled Tallinn
ma olen Tartu

Su linnas pidutseb glamuur, on kõrge lend
ning tähtsaim sõna seal kindlasti on trend
boheemid minu linnas tegutsevad endiselt
siin kõrgelt hinnas kottis kampsun on ja tennised

Ma olen Tartu ja sina oled Tallinn
ma olen Tartu
ma olen Tartu ja sina oled Tallinn
ma olen Tartu

Su hinge tahaksin küll ära osta ma
igavesti peita selle oma seinakappi
ei vaataks kunagi sa, kus on Tallinna
ning alatiseks jääksid siia mulle appi

Ma olen Tartu ja sina oled Tallinn
ma olen Tartu
ma olen Tartu ja sina oled Tallinn
ma olen Tartu

Tüdruk vaatab lille, lill kasvab rohus
ja tüdrukul meeldib see lilleke rohus.
Tüdruk vaatab lille, mina tüdrukut rohus
ja minule meeldib see lilleke rohus.

Lilleke rohus, lilleke rohus
lilleke rohus, aaaa...
Lilleke rohus, lilleke rohus
lilleke rohus, aaaa...

Tüdruk vaatab lille, ei märka, et ohus
on tema ja maailm ja lilleke rohus.
Tüdruk vaatab lille, ei lill kasva rohus
ja miskit ei taipa ses tohuvapohus.

Lilleke rohus, lilleke rohus
lilleke rohus, aaaa...
Lilleke rohus, lilleke rohus
lilleke rohus, aaaa...

Tüdruk vaatab lille, lill kasvab rohus
on tema ja maailm, on tema ja maailm
on tema ja maailm ja lilleke rohus.

Taevas sinetav ja hämar,
kuhugi on kadund kuu.
Sulalumine on tänav,
akna all on raagus puu.
Lume sisse pikad triibud,
teinud Sinu Soome kelk.
Nukralt seljatoele liibud,
silmis äraolev helk.

Pille-Riin, Pille-Riin,
kohtume me täna siin,
õhtusinas laternate all.
Pille-Riin, Pille-Riin,
lapsepõlv on möödas siin,
varakevadisel tänaval.

Sul on suvepäike põues,
kevadõhtu on Su vend.
Soovin, et siinsamas õues,
riietaksid lahti end.
Päästad mantli hõlmad valla,
kleidinööbid lahti eest.
Tulvaveega rentslist alla,
häbelikkus kaob Su seest.

Pille-Riin, Pille-Riin,
kohtume me täna siin,
õhtusinas laternate all.
Pille-Riin, Pille-Riin,
lapsepõlv on möödas siin,
varakevadisel tänaval.

Seisad lumes, nagu loodi,
tead, et tahan tulla ma.
Sinu tuppa, Sinu voodi,
Sinuga koos hullama.
Tänasest on saanud eile,
triibulisse patja pead
surume, ja tundub meile,
inimesed kõik on head.

Pille-Riin, Pille-Riin,
kohtume me täna siin,
õhtusinas laternate all.
Pille-Riin, Pille-Riin,
lapsepõlv on möödas siin,
varakevadisel tänaval.

Hommikuses päikses aga,
sinisilmad lahti teed.
Kuulatad, kuis akna taga,
rõõmsalt vulisevad veed.
Ära mulle silma tüki,
päikene, va pudrusilm.
Läbi väikse klaasitüki
roheline näib maailm.

Pille-Riin, Pille-Riin,
kohtume me täna siin,
õhtusinas laternate all.
Pille-Riin, Pille-Riin,
lapsepõlv on möödas siin,
varakevadisel tänaval.

Ma saabun salaja, kui laine, mis randa merevaiku viib.
Ja meremaik mu huulte peal on maine, kuid rõivas võbeleb kui tiib.

Olla võin kui jää või tulikuum, su kõigi unistuste tuum
Ja valgel ööl ka varjust truum
Enda nii sulle tõin ma, kuigi tean, et homme võin ma -
Muutuda vaid nimeks sinu suul

Ja muutun samuti kui laine, mis piire millekski ei pea
Sa oled mees ja mina olen naine, tean mõnda, mida sa ei tea

Olla võin kui jää või tulikuum, su kõigi unistuste tuum
Ja valgel ööl ka varjust truum
Enda nii sulle tõin ma, kuigi tean, et homme võin ma
muutuda vaid nimeks sinu suul

Ma olen nagu päev, sa öö, üks meri teine on kui maa
Kui palju tundeid mahub meie vahele, aimata ei suuda keegi
Muutub meri, muutub maagi

Olla võin kui jää või tulikuum, su kõigi unistuste tuum
Ja valgel ööl ka varjust truum
Enda nii sulle tõin ma, kuigi tean, et homme võin ma
muutuda vaid nimeks sinu suul

Olla võin kui jää või tulikuum, su kõigi unistuste tuum
Ja valgel ööl ka varjust truum
Enda nii sulle tõin ma, kuigi tean, et homme võin ma -
Muutuda vaid nimeks sinu suul

Muutuda vaid nimeks sinu suul

Karmid sügistuuled
Ammu mind ei heiduta
Isegi, kui kuulen tormide häält
Sihtideni jõudmist, ei tornaado takista
Endale ma kindlaks jään

Kuni mul silma vaatad sa
Ja unustan hingata

Sest oled vastupandamatu
See on uskumatu
Taas olen kõigega ma nõus

Kõik, mis su teele satub
On sõltuvusest paranematu
Sul on vääramatu jõud

Kuis iganes ma proovin
Oma peast sind tõrjuda
Palju lihtsam oleks harjuda

Kui sulle ainult annan käe
Siis üleni võrku jään

Sest oled vastupandamatu
See on uskumatu
Taas olen kõigega ma nõus

Sest oled vastupandamatu
See on uskumatu
Taas olen kõigega ma nõus

Sest oled vastupandamatu
See on uskumatu
Taas olen kõigega ma nõus

Kõik mis su teele satub
On sõltuvusest paranematu
Sul on vääramatu jõud

Sest oled vastupandamatu
See on uskumatu
Taas olen kõigega ma nõus

Seal laupäevaõhtuselt lõhnavad kased,
kui nendesse vajutad hõõguva näo.
Ja pühapäev hinges sind uskuda laseb,
et õnne vaid kauguses kukuvad käod.

Oh, keeruta, lennuta linalakkneidu,
kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb!
Ei sellist küll maailmas kusagil leidu
kui Saaremaa heinamaal juunikuu ööl...
Ei sellist küll maailmas kusagil leidu
kui Saaremaa heinamaal juunikuu ööl.

Ning hämaras toomepuu lumena valev
on sinule hõiskavaid ööbikuid täis...
Miks muidu su huuled ja õhetav pale
nii õunapuuõiele sarnane näib!

Oh, keeruta, lennuta linalakkneidu,
kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb!
Ei sellist küll maailmas kusagil leidu
kui Saaremaa heinamaal juunikuu ööl...
Ei sellist küll maailmas kusagil leidu
kui Saaremaa heinamaal juunikuu ööl.

Oi, Saaremaa niitude kastesed süled,
öövaikuses lauludest helisev nurm!
On pilvedest helendav taevas su üle,
ja kirgliku suudluse esmane hurm!

Oh, keeruta, lennuta linalakkneidu,
kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb!
Ei sellist küll maailmas kusagil leidu
kui Saaremaa heinamaal juunikuu ööl...
Ei sellist küll maailmas kusagil leidu
kui Saaremaa heinamaal juunikuu ööl.

Just sellisel heinamaal peamegi pidu,
kus hämarik koidule ulatab käe.
On kõikide mõtteid ja toiminguid sidund
see tööde ning rõõmudeküllane päev.

Oh, keeruta, kudruta kavalat juttu,
kuldtärniga nooruke sõjamees sa.
Me ööd on nii valged ja kuluvad ruttu,
et linalakkneidu sa püüda ei saa.
Me ööd on nii valged ja kuluvad ruttu,
et linalakkneidu sa püüda ei saa.

Ja minu najal vaid seisab
see terve tsirkus koos.
Ma hoolsalt raamatuid täidan
areeni all büroos.

Kui tahan peatub lõvi tallena siin,
kui tahan kõik kolm karu minema viin,
kui tahan nööri mööda rahvakunstnik käib.

Kui tahan peatub lõvi tallena siin,
kui tahan kõik kolm karu minema viin,
kui tahan nööri mööda rahvakunstnik käib.

Ma oma andeid ei peida,
siin olen võimas ma
Ei enne sulepead heida,
kui plaanid täis kõik saan

Kui tahan peatub lõvi tallena siin,
kui tahan kõik kolm karu minema viin,
kui tahan nööri mööda rahvakunstnik käib.

Kui tahan peatub lõvi tallena siin,
kui tahan kõik kolm karu minema viin,
kui tahan nööri mööda rahvakunstnik käib.

Kui tahan peatub lõvi tallena siin,
kui tahan kõik kolm karu minema viin,
kui tahan nööri mööda rahvakunstnik käib.

Kui tahan peatub lõvi tallena siin,
kui tahan kõik kolm karu minema viin,
kui tahan nööri mööda rahvakunstnik käib.

Peatub siin
Peatub lõvi siin
Kaasa viib
Karu kaasa viib
Mööda käib
Nööri mööda käib

Peatub siin
Peatub lõvi siin
Kaasa viib
Karu kaasa viib
Mööda käib
Lase käib lase käib

Kui tahan peatub lõvi tallena siin,
kui tahan kõik kolm karu minema viin,
kui tahan nööri mööda rahvakunstnik käib.

Peatub siin
Peatub lõvi siin
Kaasa viib
Karu kaasa viib
Mööda käib
Lase käib lase käib

Sōbrad, teiega on hea, aga elu samme seab
Hakkan minema nüüd oma kitsast rada
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab
Kus on peidet’ minu saabumise sadam

Ja mu õnn võiks olla suur
Kui te ükskord nähes kuud
Mõtleksite siis ei rohkem ega vähem
Kui et kurat teab mismoodi tal seal läheb

Ja mu õnn võiks olla suur
Kui te ükskord nähes kuud
Mõtleksite siis ei rohkem ega vähem
Kui et kurat teab mismoodi tal seal läheb

Uusi sõpru, usun veel, leian tollel võõral teel
Aga mäletate kuidas jõime viina
Kuidas rõõmsaks muutus meel, kui kitarre ainus keel
Võis meid pikkaks õhtuks unustusse viia

Ja mu õnn võiks olla suur
Kui te ükskord nähes kuud
Mõtleksite siis ei rohkem ega vähem
Kui et kurat teab mismoodi tal seal läheb

Isamaa ilu hoieldes.
Vaenlase vastu võideldes:
pane tähele, pane tähele,
pane tähele, pane tähele!

Kui sina usud endaasse,
kui sina usud endaasse
arukate arvamisse,
arukate arvamisse
tugevate turjadesse,
tugevate turjadesse
vanemate vägevusse,
vanemate vägevusse
noorte meeste nobedusse,
noorte meeste nobedusse
õdedesse, vendadesse,
õdedesse, vendadesse
enne kõike endaasse,
enne kõike endaasse,
siis saad põlve parema,
siis saad põlve parema.

Isamaa ilu hoieldes
Vaenlase vastu võideldes
pane tähele, pane tähele,
pane tähele, pane tähele.

Kui sina usud hundi juttu,
kui sina usud hundi juttu
kardad koerte klähvimisi,
kardad koerte klähvimisi
kuulad sakste sajatusi,
kuulad sakste sajatusi
kannupoiste kaebamisi,
kannupoiste kaebamisi
saamameeste salvamisi,
saamameeste salvamisi
madalate manitsusi,
madalate manitsusi
sõgedate sõitlemisi,
sõgedate sõitlemisi
siis ei saa sa midagi,
siis ei saa sa midagi.

Isamaa ilu hoieldes
Vaenlase vastu võideldes
pane tähele, pane tähele,
pane tähele, pane tähele.

Kui sina vajud valedesse,
kui sina vajud valedesse
upakile unedesse,
upakile unedesse
käpakile käsu alla,
käpakile käsu alla
röötsakile rubla alla,
röötsakile rubla alla
siis saad kirbud kubemesse,
siis saad kirbud kubemesse
sügelised südamesse,
sügelised südamesse
päised pähe, kondid kõhtu,
päised pähe, kondid kõhtu
siis sa lähed põrgusse,
siis sa lähed põrgusse.

Isamaa ilu hoieldes
Vaenlase vastu võideldes
pane tähele, pane tähele,
pane tähele, pane tähele.

Kui sina usud endaasse,
kui sina usud endaasse
siis sina usud rahvaasse,
siis sina usud rahvaasse
taludesse tarkusesse,
taludesse tarkusesse
õpetusse, õigusesse,
õpetusse, õigusesse
kodukoha kaasikusse,
kodukoha kaasikusse
pilvepiiril pääsukesse,
pilvepiiril pääsukesse
siis saad vaimu vägeva,
siis saad vaimu vägeva
siis saad põlve parema,
siis saad põlve parema

Tere süütu suguühe ühest kaugest ajast
Terje...Malle...Maie...sa vist ei öelnd'ki nime.
Ma seesama Toomas, kes su juurde roomas
naine...koomas...kaine...no pole oluline.

Enne restorani lavalt silmis läige kaval
a-moll...f-duur...jutt loll...tervitus nimeline.
See kes laulab söögiks, hiljem ühiskoogis
sulle...ainult...hullem...romansi imemine.

Õues kohisevad puud
sulle tere hommikut
sa ei suudelnudki kuud
hoopis mingit muusikut.
Värvi koorub vannitoas
baaripukist lilla kints
august alla kraanijoas
voolas lootus leida prints.

Meil on sama maitse, pole sinu maitse
mina...ja ka...sina...ei ole taevaline
vahel linnas näeme, vestlemagi jääme
teemad...jõnkse...teevad, ja naer on vaevaline.

Õues kohisevad puud
sulle tere hommikut
sa ei suudelnudki kuud
hoopis mingit muusikut.
Värvi koorub vannitoas
baaripukist lilla kints
august alla kraanijoas
voolas lootus leida prints.

Sa ei olnud mingi b*tch
lihtsalt mina olin l*ts.

Õues kohisevad puud
sulle tere hommikut
sa ei suudelnudki kuud
hoopis mingit muusikut.
Värvi koorub vannitoas
baaripukist lilla kints
august alla kraanijoas
voolas lootus leida prints.

Kõik mis läinud on hea
ma ütlema pean,
et mind sulatas su ees nagu võid,
su kitsad teksad ja särgid liibuvad.

Su huuli kas tead ja lõhna su peal,
mille keegi tuttav välismaalt tõi,
ma siiamaani hästi mäletan.

Vanal klassipildil,
vasakpoolsel äärel, teises reas
seisad kevadtuules juuksed lehvimas.
Mõtlen tihti praegu,
kuidas läheb sul,
ja mis on saand,
sinu plaanidest ja unistustemaast.

Ühel veebruarikuul, nelgivars suus
su akna alla leidsin tee.
Ma teadsin, et mind sisse lased sa.
Su toas oli kuum,
ja su punane pluus,
sai ette seatud lambile,
see suurest kirest süttis põlema.

Vanal klassipildil,
vasakpoolsel äärel, teises reas
seisad kevadtuules juuksed lehvimas.
Mõtlen tihti praegu,
kuidas läheb sul
ja mis on saan'd,
sinu plaanidest ja unistustemaast.

Vanal klassipildil,
vasakpoolsel äärel, teises reas
seisad kevadtuules juuksed lehvimas.
Mõtlen tihti praegu,
kuidas läheb sul
ja mis on saan'd,
sinu plaanidest ja unistustemaast.

Vanal klassipildil,
vasakpoolsel äärel, teises reas
seisad kevadtuules juuksed lehvimas.
Mõtlen tihti praegu,
kuidas läheb sul
ja mis on saan'd,
sinu plaanidest ja unistustemaast.

Seal metsaserval väikses majas,
kus elasid mu vanemad.
Seal metsaserval väikses majas
on pesa teinud punased.

Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai-velled,
me metsavennad oleme.
Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai-velled,
me metsavennad eestlased.

Ning meil ei ole senti raha,
me peame metsas elama
ja me ei saa, ei või, ei taha,
ei taha tiblat teenida.

Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai-velled,
me metsavennad oleme.
Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai-velled,
me metsavennad eestlased.

Ja sinu sõstramustad silmad,
ei iial-iial unune,
Sest sinu sõstramustad silmad,
on võitnud minu südame.

Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai-velled,
me metsavennad oleme.
Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai-velled,
me metsavennad eestlased.

Ja oma lippu sini-musta-valget
me ikka au sees hoiame
ja koidikul siis selgitame,
kes on meist õige eestlane.

Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai-velled,
me metsavennad oleme.
Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai-velled,
me metsavennad eestlased.

Õhtustest lehtedest teada ma saan,
seda, kes surma on saand.
Tooliga teleri ette end aan,
värvides veikleb ekraan.

Mõnus massikommunikatsioon,
lala-laa-laa-laa,
lala-lal-lal-lal-lal-laa.
Kallis kauge informatsioon!
...niisiis

Hiinas on uputus, Taanis on tuul,
meitel on naer ikka suul.
Uurivad ruumi ja kaapavad kuu,
ikka on midagi uut.

Mõnus massikommunikatsioon,
lala-laa-laa-laa,
lala-lal-lal-lal-lal-laa.
Kallis kauge informatsioon!
...niisiis

Raukadel raadio ja noortel on hääl,
kokku on kõik 'Rahva Hääl'.
Kõiksugu uudiseid maakera pääl,
pajatab diktori hääl.

Mõnus massikommunikatsioon,
lala-laa-laa-laa,
lala-lal-lal-lal-lal-laa.
Kallis kauge informatsioon!
...niisiis

Informatsioonita olla ei saa,
vajan kui õhku ma.
Ilmaprognoosita ilma ei tea,
kui pole halb, siis on hea.

Mõnus massikommunikatsioon,
lala-laa-laa-laa,
lala-lal-lal-lal-lal-laa.
Kallis kauge informatsioon!
...niisiis

Mõnus massikommunikatsioon,
lala-laa-laa-laa,
lala-lal-lal-lal-lal-laa.
Kallis kauge informatsioon!
...niisiis

Võin mängida sinuga saunas.
Võin lebada sinuga teki all.
Kuulud Florasse või oled Faunas.
Pole tähtis, oled tõele nii lähedal.

Võin kukkuda just nagu kivi.
Võin diktoriks hakata ETV-s.
Palun ütle, mis on sinu nimi?
Mina olen mees.

Ma ei löö sind, sest ainult mina tean,
mis sul päriselt haiget teeb.
Sa ei usu mind, kuidas ma su sisse näen.
Ja see ehk ongi hea, või... ?

Võin olla päev läbi su kõrval.
Võin helistada kaubanduskeskusest.
Võime kõõluda maailma serval.
Võime rääkida tühistest asjadest.

Võin olla su mina ja teine.
Ma võiks olla su akude laadija.
Ja võib-olla su hommikueine
või kraadiklaas.

Ma ei armasta sind,
sest ainult mina tean,
kuidas see haiget teeb.
Sa ei aimagi, mis minust sinu sisse jääb.
Ja see ehk ongi hea, või... ?

Ma ei armasta sind,
sest ainult mina tean,
kuidas see haiget teeb.
Sa ei aimagi, mis minust sinu sisse jääb.
Ja see ehk... ongi hea.

Ütle, et suitsupääsud seekord jäävadki
Luba, et päike ei passi pilves enam päevagi, mhm
Mull' tuleta meelde, et kõigil ilma rahvastel on olla vapustavalt hea ja siis
Korda mul' veel, on homme on ka päev
Ehk siis…

Lausu tõtt, kuid mitte täit, nii petta saan vaid poolega
Ma tunnen, lihtsam on nii
Mind hoia põuetaskus supersuure hoolega ja näed
Et ma olen jätkuvalt siin

Lausu tõtt, kuid mitte täit, nii petta saan vaid poolega
Ma tunnen, lihtsam on nii

Mind hoia põuetaskus supersuure hoolega ja näed
Et ma olen jätkuvalt siin
Ei kadunud kuhugi

Ikka siin
Ikka parem kui varem
Kui olin arem ja palju parem
see polnudki ju väga ammu
Nüüd aina igatsedes igavamaid aegu
Unustad, et kogemata praegu on kogemata praegu
On valugi ja vaevu
Öös on valgeid laevu
Ka praegu…

Lausu tõtt, kuid mitte täit, nii petta saan vaid poolega
Ma tunnen, lihtsam on nii

Mind hoia põuetaskus supersuure hoolega ja näed
Et ma olen jätkuvalt siin
supersuure hoolega

Lausu tõtt, kuid mitte täit, nii petta saan vaid poolega
Ma tunnen, lihtsam on nii
Ma tunnen, lihtsam on nii

Mind hoia põuetaskus supersuure hoolega ja näed
Et ma olen jätkuvalt siin
Ei kadunud kuhugi

Lausu tõtt, kuid mitte täit, nii petta saan vaid poolega
Supersuure hoolega…

Lausu tõtt, kuid mitte täit, nii petta saan vaid poolega
Supersuure hoolega…
Supersuure hoolega…

Lausu tõtt, kuid mitte täit, nii petta saan vaid poolega
Supersuure hoolega…

Täna ma tean
täna ma tunnen ja mõtlen.
Homset ei tea
homset ma ette ei mõtle.

Täna on hea
täna ma kõrgustes seiklen,
su eest võitlen, jagan kõike.

Täna on kuum
täna on öö nagu filmis.
Naeratab kuu
muudab mind lendavaks ingliks.
Kannab mind tuul, puhub ja lennutab lehti
neid ei keegi, rebi lahti.

Ma keerlen ja pöörlen,
täna mind kätel kannad.
Ma keerlen ja pöörlen
täna mul armu annad
kuid homme kui koidab
põgenen kiirelt ja kaon.
Sa mu said,
kuid kohe olen läind.

Homne on käes
midagi ees mind ei oota.
Lukustan end oma tuppa
ja eilsesse vaatan.
Tundub, et seal,
kus veel eile nii hea
ei toond õnne, vajun unne
näen sind jälle.

Ma keerlen ja pöörlen,
täna mind kätel kannad.
Ma keerlen ja pöörlen
täna mul armu annad
kuid homme kui koidab
põgenen kiirelt ja kaon
sa mu said
kuid kohe olen läind.

Täna mu said
hambad kõrri lõid.
Täna mu said
hambad kõrri lõid.

Ma keerlen ja pöörlen,
täna mind kätel kannad.
Ma keerlen ja pöörlen
täna mul armu annad
kuid homme kui koidab
põgenen kiirelt ja kaon
sa mu said
kuid kohe olen läind.

Ma keerlen ja pöörlen
homme kui koidab
põgenen kiirelt ja kaon
sa mu said
kuid kohe olen läind.

On esmaspäeva hommik, pikk nädal ootab ees
Ma olen selles ringis, kõik läheb sama teed

Teisipäeva lõunaks on mul tõsine rutiin
Ma hüüan mõttes appi, ma tahan ära siit

Kolmapäev venib kui tipptunni tramm
Siis neljapäev lõpuks on käes
Astuda jäänud vaid viimane samm
Ja nädalalõppu ma näen

Sest täna rokin väljas
Muredest tühi on terve linn
Ma elumeres möllan
Ja endaga kaasa nüüd tõmban sind

Sest elu pole ootused
Vaid lõputud võitlused
Purunenud lootused
Ning ammu ununenud tõotused

Nüüd võtan veidi aega, et sõpradega siin
Tunda kõigest rõõmu kuni vastu tuleb piir
Nüüd soovin olla vaba ning vaadata, mis saab
Sest hommikul vara ei pea ma ärkama

Kolmapäev venis kui tipptunni tramm
Oli neljapäev lõpuks siis käes
Astuda jäi vaid mu viimane samm
Ka mööda sai reedene päev

Sest täna rokin väljas
Muredest tühi on terve linn
Ma elumeres möllan
Ja endaga kaasa nüüd tõmban sind

Sest elu pole ootused
Vaid lõputud võitlused
Purunenud lootused
Ning ammu ununenud tõotused

Sest täna rokin väljas
Ma elumeres möllan
Sest täna rokin väljas
Muredest tühi on terve linn
Ma elumeres möllan
Ja endaga kaasa nüüd tõmban sind

Sest elu pole ootused
Vaid lõputud võitlused
Purunenud lootused
Ning ammu ununenud tõotused

Päikene paistab ja loodus lokkab,
kätte jõudnud suvi!
Lõokene lõõrib ja õu kõik rõkkab,
kätte jõudnud suvi!

Oli karvamütsi aeg juba ammuilma otsas,
higi voolas ojana, saapad olid väiksed ja
kindad olid aukus, püksisääred põlvini.

Sild vajus katki, kui metsas tantsis jänku,
üle jõe enam ei saa, kuskil hange all aga
karuott veel tukkus ega teadnud kedagi ta.

Päikene paistab ja loodus lokkab,
kätte jõudnud suvi!
Lõokene lõõrib ja õu kõik rõkkab,
kätte jõudnud suvi!

Mõnikord külmataat meil vingerpussi mängis,
ahju taha ajas kõik, uksed pandi kinni ja
olime kui vangis, koolitunnid ära jäid.

Mõni meist jäi grippi, ei aidanud siin miski,
valu vaevas nädalaid, meelest läksid talverõõmud,
nagu polekski neid olnud,kuni tuli kevad päästis meid.

Päikene paistab ja loodus lokkab,
kätte jõudnud suvi!
Lõokene lõõrib ja õu kõik rõkkab,
kätte jõudnud suvi!

Päikene paistab ja loodus lokkab,
kätte jõudnud suvi!
Lõokene lõõrib ja õu kõik rõkkab,
kätte jõudnud suvi!

Päikene paistab ja loodus lokkab,
kätte jõudnud suvi!
Lõokene lõõrib ja õu kõik rõkkab,
kätte jõudnud suvi!

Päikene paistab ja loodus lokkab,
kätte jõudnud suvi!
Lõokene lõõrib ja õu kõik rõkkab,
kätte jõudnud suvi!

Isa oli mul
politseimees Chicagos.
Aeg oli raske siis.
Gangsterid. Vaesus. Kriis.

Oli öö nagu ikka siis
Loeti dollareid USA-s
Kuid sel hetkel Chicago sai
kurikuulsaks üle maa

Al Capone on nüüdsest boss!
Elu väärt vaid mõni kross
ning on lauldud selle laul,
kes veel seadust hoiab aus!

Ja ema nutma jäi
sel ööl kui ringi surm Chicagos käis.
Isa polnud tulnud koju töölt,
oodata võis kõike sellelt öölt
veel ja veel.

Ja ema nutma jäi
sel ööl kui ringi surm Chicagos käis.
Teki üle laste laotas ta,
jumalasse usu kaotas ta
sellel ööl.

Nurgalt ilmus üks tume Ford,
automaat jälle sülgas tuld
Teadku linn nüüd, et Al Capone
pole mingi süütu kloun.
Kõlas laske lausa reas,
kõlas häälgi nende seas:
“Poisid, võmme juba on
saanud surma sadakond!”

Ja ema nutma jäi
sel ööl kui ringi surm Chicagos käis.
Isa polnud tulnud koju töölt,
oodata võis kõike sellelt öölt
veel ja veel.

Ja ema nutma jäi
sel ööl kui ringi surm Chicagos käis.
Teki üle laste laotas ta,
jumalasse usu kaotas ta
sellel ööl.

Ja siis äkki kõik vaikseks jäi
Oli kuulda – kell veel käib.
Isa seisis ukse peal,
haaras ema sülle sealt.
Kuigi ise näost nii hall –
oli õnne olnud tal.

Käis ringi surm sel ööl, na-na-naa...
käis ringi surm sel ööl.

Isa polnud tulnud koju töölt,
oodata võis kõike sellelt öölt
veel ja veel.

Käis ringi surm sel ööl, na-na-naa...
käis ringi surm sel ööl.

Isa polnud tulnud koju töölt,
oodata võis kõike sellelt öölt
veel ja veel.

Käis ringi surm sel ööl, na-na-naa...
käis ringi surm sel ööl.

Teki üle laste laotas ta,
jumalasse usu kaotas ta
sellel ööl.

Keegi pole siia ilma sündind surema,
liivakella ajavoolu peatada ei saa.
Ütle miks nii teed, kelle eest põgened
mulle mõistmatuks jääb see.

Keegi pole siia ilma sündind ootama,
armastust ei vaja ma, et selles pettuda.
Keda uskusin, kellest unistasin
sellest ära pöördusin.

Sinu pilvede riik, tõotatud maa,
unede linn, kuhu peitusid sa.
Sind enam ei suuda varjata.

Pilvede riik, tõotatud maa,
unede linn kuhu peitusid, peitusid sa
sind jätab üksinda ja nii kaitseta.

Keegi pole siia ilma sündind kaotama,
väidad küll, et haiget enam kukkudes ei saa.
Valu unusta, kirjad põleta,
mälestused kustuta.

Sinu pilvede riik, tõotatud maa,
unede linn, kuhu peitusid sa.
Sind enam ei suuda varjata.

Pilvede riik, tõotatud maa,
unede linn kuhu peitusid, peitusid sa
sind jätab üksinda ja nii kaitseta.

Sinu pilvede riik, tõotatud maa,
unede linn, kuhu peitusid sa.
Sind enam ei suuda varjata.

Pilvede riik, tõotatud maa,
unede linn kuhu peitusid, peitusid sa
sind jätab üksinda…

Sinu pilvede riik, tõotatud maa,
unede linn, kuhu peitusid sa.
Sind enam ei suuda varjata.

Sinu pilvede riik, tõotatud maa,
unede linn, kuhu peitusid, peitusid sa.
Sind jätab üksinda ja nii kaitseta.

Sind surmani küll tahan
ma kalliks pidada
mu õitsev Eesti rada,
mu lehkav isamaa!

Kuis maa, nii hellalt hoiad
sa lapsi käte pääl,
neil annad leiba, katet,
sa viimast aset veel.

Samad sõnad, sama viis
kas meid hoida saavad?
Samamoodi nagu siis
õitseb ristik ja värisevad haavad.

Kuis on su pojad vagad,
nii vaprad, tugevad,
su tütred nagu lilled,
nad õitsvad nägusad

Samad sõnad, sama viis
kas meid hoida saavad?
Samamoodi nagu siis
õitseb ristik ja värisevad haavad.

Kuid siiski veel leian
su silmist pisaraid.
Mu Eestimaa, oh looda,
ehk nüüd need ajad muutuvad.

Samad sõnad, sama viis
samad tõrksad tähed,
sama lihtsalt nagu siis
mis hingest tulnud, hinge läheb.

Süda, kuis sa ruttu tõused, kuumalt rinnus tuksuma.
Kui su nime suhu võtan, Püha Eesti isamaa.
Head olen näind ja paha, mõnda jõudsin kaota.
Mõnda elus jätta maha, sind ei iial unusta.

Sinu rinnul olen hingand, kui ma vaevalt astusin.
Sinu õhku olen joonud, kui ma rõõmust hõiskasin.
Minu pisaraid sa näinud, minu muret kuulnud sa.
Eestimaa, mu tööd, mu laulu, sull’l neid tulin rääkima!

Oh ei jõua iial öelda ma, kuis täidad südame!
Sinu põue tahan heita ma kord viimse’ unele.
Ema kombel kinni kata lapse tuksvat rinda sa:
Eesti muld ja Eesti süda – kes neid jõuaks lahuta’

Oh ei jõua iial öelda ma, kuis täidad südame!
Sinu põue tahan heita ma kord viimse’ unele.
Ema kombel kinni kata lapse tuksvat rinda sa:
Eesti muld ja Eesti süda – kes neid jõuaks lahuta’
Eesti muld ja Eesti süda – kes neid jõuaks lahuta’!

Üks pisike ja pime
Kuid tugev tunne on mu sees
Ma nagu rongist maha
Oleks jäänud viimasest

Tunnen kuuma õhku
Tunnen külma üksindust
Nagu sügis talvel
On ainult must ja valge

Ma ei taha sõnu
Ma ei otsi tõotusi
Ma ei taha tõde -
See on kibedam kui viin

Mida lootsin leida eest
Leidsin sinu silmadest
Unustades valu
Ma seisan siin ja palun

Vii mind enda juurde täna
Mööda salajasi teid
Võta, kasuta mind ära
Ära oota vastuseid
Seisan alasti su ette
Rebin ennast ribadeks
Seda kõike ainult....
Ainult unustamiseks

Kaotada või võita
Pole rohkem midagi
Sest vastu panna sulle
Ma ei suudaks niikuinii

Tuhat sädet on mu sees
Ja kui ühest neist saab leek
Unustades valu
Ma hoian sind ja palun

Seisan alasti su ette
Rebin ennast ribadeks
Saan su ohutusse
Ja vajun unustusse

Ma ei kuule sind, sa ei kuule mind
Ma ei kuule sind, sa ei kuule mind

Kui sa tulid minu poole seelikus
ma tõmbasin sulle bemariga kõrvale ja pildusin:
"Beib, kenad jalad, kena top!"
Sa vastasid: "Ää, mina vä?!"

Ma tajusin, see tšikk on oma jope ja
Ma mõtlesin, et õ seda katust paneks,
sa istusid minu musta unelmasse
ja me tõmbasime Piritale.

Ma ei kuule sind, sa ei kuule mind
Ma ei kuule sind, sa ei kuule mind

Rannas, kus tüübid juba viinadega
tõmban torso välja nahast särgist.
Sa küsid: "Mida mina nüüd siis teen?"
Ma vastan: "Ole ilus."

Kuum on, sa riietad end lahti,
tuleb Ahti ja hakkab nilbusi pilduma.
Mõtlen: "Klassikaline Ahti..."
ja jooksen kikivarvul laintesse.

Ma ei kuule sind, sa ei kuule mind
Ma ei kuule sind, sa ei kuule mind

Tõmbasime siis looduskaitsealale ja mõtlesin,
et tiiki vaja on mu kalale.
Jõudsime siis autoga metsa,
kui bensiin sai otsa.

Lükkasime, lükkasime, lükkasime, lükkasime, lükkasime
auto metsast välja otse tiiki,
täiega triiki, tsikk oli vihane: “Lihased, lihased!”

Ma ei kuule sind, sa ei kuule mind
Ma ei kuule sind, sa ei kuule mind

Ütle Jaanus (Jaanus),
ütle Albert (Albert)
Ütle Jaanus, Albert destilleerivad (Jaanus, Albert destilleerivad).

Tuhat korda kas või alata,
tuhat aastat tõusu, mitte luigelend.
Oma rahvust maha salata
sama ränk on nagu orjaks müüa end.

Eestlane olen ja eestlaseks jään,
kui mind eestlaseks loodi.
Eestlane olla on uhke ja hää
vabalt vaarisa moodi.
Jah, just nõnda, vabalt vaarisa moodi.

Tuhat kõuehäälset küsijat.
Vaba meri. Põlistalud. Püha muld.
Tuhat korda tuhat püsijat
kõige kiuste elus hoiab püha tuld.

Eestlane olen ja eestlaseks jään,
kui mind eestlaseks loodi.
Eestlane olla on uhke ja hää,
vabalt vaarisa moodi.
Jah, just nõnda vabalt vaarisa moodi.
Nende mehiste meeste moodi.

Eestlane olen ja eestlaseks jään,
kui mind eestlaseks loodi.
Eestlane olla on uhke ja hää
vabalt vaarisa moodi.
Jah just nõnda vabalt vaarisa moodi
Nende mehiste meeste moodi.

Jääb ikka nii, et Saaremaa
näeb õhtupäikse õitsemist.
Ta kõrval tunneb Hiiumaa
üht õiget sugu õitsilist.

Veel linnupesi Läänemaal
võib leida rannaroost,
veel aru annab Harjumaa
me rahva sünniloost.

Ei taha, ei või, ei saa sind jätta, Virumaa!

Teab loodus vaid,
teab isamaa,
meil tuleb üksteist aidata.
Ei ole üksi ükski maa
ei taha, ei saa sind jätta, Virumaa!

Ei ole jännis Järvamaa
kui seemne ootel põld on must.
Ei peleta meid Pärnumaa
jutt põlislaande eksinust.

Ehk tarkust toitev Tartumaa
teab, mis on mehemeel?
Kui kaua suudab Võrumaa
end hoida õigel teel?

Ei taha, ei või, ei saa sind jätta, Virumaa!

Teab loodus vaid,
teab isamaa,
meil tuleb üksteist aidata.
Ei ole üksi ükski maa
ei taha, ei saa sind jätta, Virumaa!

Kas jääb ka nii, et Mulgimaa
jääl pidada ei lase end?
Kas vaikust valvav Valgamaa
on hüüdjatega ühinend?

Kui puhtaks jäävad Virumaal
kõik selge veega allikad,
siis alles julgen ütelda,
et elan omal maal
et elan omal maal

Teab loodus vaid,
teab isamaa,
meil tuleb üksteist aidata.
Ei ole üksi ükski maa
ei taha, ei saa sind jätta, Virumaa!

Ei ole üksi ükski maa...

Teab loodus vaid,
teab isamaa,
meil tuleb üksteist aidata.
Ei ole üksi ükski maa
ei taha, ei saa sind jätta, Virumaa!

Ei ole üksi ükski maa... (3x)

Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?

Kodu, see ei ole koda, millel aken, uks.
Ilma kodutundeta, me jääme kodutuks.
Ilma kodutundeta, me jääme kodutuks.

Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?

Kodu lõhn on eriline, kodu värv ja maik.
Kodu on nii imeline, tavaline paik.
Kodu on nii imeline, tavaline paik.

Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?

Kodus mõni väike asi korraga on suur.
Kodu oleme me ise, väikene ja suur.
Kodu oleme me ise, väikene ja suur.

Kodu see on rohkem veel, kui sõna selgeks teeb.
Kodu see on headus, mis meid paremateks teeb. (3x)

See on kodu, siin on kodu, siin on kodukoht!
See on kodu, siin on kodu, siin on kodukoht! (4x)

See on kodu, siin on kodu, siin on kodukoht!
See on kodu, siin on kodu, siin on kodukoht! (4x)